Teaduse populariseerija Tervist edendav kool Mõisakool
Haridus on see, mis pärast koolis õpitu unustamist järele jääb
p-koolimaja.jpg
Muinasjutt valgest hiirekesest ja agarast abivalmis oravast

Ükskord ammu-ammu elas kauges metsas palju erinevaid loomi. Igal loomal oli oma kodu. Kõige tähtsam koht terves metsas oli suur puu, mille ümber kõik loomad tihti kogunesid ja sõbralikke pidusid pidasid.

Ühel päeval kolis sinna sõbralike loomade metsa väike hiireke. Ta oli nii arglik kui esimene kevadine päikesekiirekene, mis märtsikuu alguses mööda lumehangesid libiseb. Aga tal ei olnud ühtegi sõpra! Keegi ei tahtnud temaga sõbraks saada, sest ta ei olnud hall ega pruun, vaid hoopis valge nagu puhtaks pestud pilv. Teda tõrjuti igalt poolt välja, ei kutsutud külla ega sünnipäevale. Hiireke tundis ennast kogu aeg väga üksiku ja õnnetuna.

Ühel päeval kõndis ta nukralt üksi metsa vahel ringi ja otsis süüa. Lõpuks leidis hiireke põõsa alt ühe krimpsu kuivanud pihlakamarja ning võttis selle üles. Samal hetkel nägi ta, kuidas mõni kukesammuke kaugemal orav teisele hiirele pähkleid andis.

Valge hiireke armastas ka pähkleid. Ta vudis ruttu orava juurde ning sirutas oma argliku käpa paludes välja.

Kuid orav ei andnud talle pähkleid, pööras selja, hüppas puuoksale ning tõttas minema. Üle õla hüüdis ta hiirekesele, et too sama puu juures ootaks. Hiir ootas ja ootas, kuid kuna kedagi ei tulnud, kõndis lõpuks kurvalt koju, keris end tugitooli kerra ja nuttis üksindusest.

Saabus öö. Pilvekarva hiireke jäi magama. Äkki kostus üle metsa verdtarretav huige. Hiireke ärkas värisedes, sest ta tundis selle hääle ära. Nii huikavad ainult öökullid! Ta kartis väga, sest öökullid söövad ju hiiri. Vaatamata hirmule piilus ta aknast välja. Ta nägi tõesti metsa tähtsal suurel puul öökulli istumas. Ja oh imet, see öökull oli VALGE! Ta konutas nukralt metsa kõige tähtsama puu oksal. Tema kõrval istus orav, keda hiireke päeval kohanud oli.

Kuigi hiirekesel oli hirm naha vahel, läks ta siiski õue, sest ta mõtles, et kuna öökull on ka valge nagu tema, tahab ta ehk endasugust sõpra leida.

Hiireke ronis puu otsa öökulli ja orava juurde. Orav oli tema tuleku üle eriti rõõmus, sest ta oli kaugest metsast valget öökull valgele hiirele sõbraks kutsumas käinud ja pikk teekond oli teda väsitanud. Nüüd võis ta pessa magama minna.

Hiireke vaatas öökull mõtlikult ja küsis: „Miks me oleme valged, mitte tavalised?“

Öökull vastas targalt: “Meie oleme albiinod, sellepärast me olemegi valged. Me oleme väga ohustatud, kuna valge paistab kohe silma.“

Hiir kuulas huvitatult ja ütles lõpuks: „Sa oled tore, saame sõpradeks.“

Öökull nõustus. Nad rääkisid ja naersid terve öö.

Alates selles ööst olid nad alati koos, vahel liitus nendega ka orva, kes nad kokku oli viinud ning mõne aja pärast leidsid nad endale külast veelgi sõpru.

Kõik leidsid, et orav oli olnud väga tubli ning abivalmis. Teised metsaelanikud õppisid sellest juhtumist, et sõber võib olla igaühega, vaatamata tema erilisele välimusele ja oma kaaslasi peab aitama. Eriti neid , kes on häbelikud ja tagasihoidlikud.

2016/2017 õppeaasta
6. klassi õpilane Triinu

Viimati uuendatud ( teisipäev, 17 jaanuar 2017 )
 
Palupera Põhikool, Palupera 67511, Palupera vald, Valgamaa. aloel