Teaduse populariseerija Tervist edendav kool Mõisakool
Haridus on see, mis pärast koolis õpitu unustamist järele jääb
kool_uuskatus.jpg
Õpilaste omalooming


Muinasjutt valgest hiirekesest ja agarast abivalmis oravast

Ükskord ammu-ammu elas kauges metsas palju erinevaid loomi. Igal loomal oli oma kodu. Kõige tähtsam koht terves metsas oli suur puu, mille ümber kõik loomad tihti kogunesid ja sõbralikke pidusid pidasid.

Ühel päeval kolis sinna sõbralike loomade metsa väike hiireke. Ta oli nii arglik kui esimene kevadine päikesekiirekene, mis märtsikuu alguses mööda lumehangesid libiseb. Aga tal ei olnud ühtegi sõpra! Keegi ei tahtnud temaga sõbraks saada, sest ta ei olnud hall ega pruun, vaid hoopis valge nagu puhtaks pestud pilv. Teda tõrjuti igalt poolt välja, ei kutsutud külla ega sünnipäevale. Hiireke tundis ennast kogu aeg väga üksiku ja õnnetuna.

Ühel päeval kõndis ta nukralt üksi metsa vahel ringi ja otsis süüa. Lõpuks leidis hiireke põõsa alt ühe krimpsu kuivanud pihlakamarja ning võttis selle üles. Samal hetkel nägi ta, kuidas mõni kukesammuke kaugemal orav teisele hiirele pähkleid andis.

Valge hiireke armastas ka pähkleid. Ta vudis ruttu orava juurde ning sirutas oma argliku käpa paludes välja.

Kuid orav ei andnud talle pähkleid, pööras selja, hüppas puuoksale ning tõttas minema. Üle õla hüüdis ta hiirekesele, et too sama puu juures ootaks. Hiir ootas ja ootas, kuid kuna kedagi ei tulnud, kõndis lõpuks kurvalt koju, keris end tugitooli kerra ja nuttis üksindusest.

Saabus öö. Pilvekarva hiireke jäi magama. Äkki kostus üle metsa verdtarretav huige. Hiireke ärkas värisedes, sest ta tundis selle hääle ära. Nii huikavad ainult öökullid! Ta kartis väga, sest öökullid söövad ju hiiri. Vaatamata hirmule piilus ta aknast välja. Ta nägi tõesti metsa tähtsal suurel puul öökulli istumas. Ja oh imet, see öökull oli VALGE! Ta konutas nukralt metsa kõige tähtsama puu oksal. Tema kõrval istus orav, keda hiireke päeval kohanud oli.

Kuigi hiirekesel oli hirm naha vahel, läks ta siiski õue, sest ta mõtles, et kuna öökull on ka valge nagu tema, tahab ta ehk endasugust sõpra leida.

Hiireke ronis puu otsa öökulli ja orava juurde. Orav oli tema tuleku üle eriti rõõmus, sest ta oli kaugest metsast valget öökull valgele hiirele sõbraks kutsumas käinud ja pikk teekond oli teda väsitanud. Nüüd võis ta pessa magama minna.

Hiireke vaatas öökull mõtlikult ja küsis: „Miks me oleme valged, mitte tavalised?“

Öökull vastas targalt: “Meie oleme albiinod, sellepärast me olemegi valged. Me oleme väga ohustatud, kuna valge paistab kohe silma.“

Hiir kuulas huvitatult ja ütles lõpuks: „Sa oled tore, saame sõpradeks.“

Öökull nõustus. Nad rääkisid ja naersid terve öö.

Alates selles ööst olid nad alati koos, vahel liitus nendega ka orva, kes nad kokku oli viinud ning mõne aja pärast leidsid nad endale külast veelgi sõpru.

Kõik leidsid, et orav oli olnud väga tubli ning abivalmis. Teised metsaelanikud õppisid sellest juhtumist, et sõber võib olla igaühega, vaatamata tema erilisele välimusele ja oma kaaslasi peab aitama. Eriti neid , kes on häbelikud ja tagasihoidlikud.

2016/2017 õppeaasta
6. klassi õpilane Triinu

 
Konkursil Tark Youtuber 2016 osalesime klipiga, mille nimi on TIIGIVEEGA
 
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus …
Elas kord mõisnik, kelle nimi oli Ludvig. Ta elas koos oma perega Palupera mõisas. Perre kuulus naine ja neli last. Ludvig oli õnnelik selle üle, mis tal olemas oli: rikkus, naine, lapsed ja õnnelik Palupera rahvas.
Üks asi kurvastas teda. Nimelt tema vend Tiit, kes elas ka Paluperas ning oli kõige vaesem ja halvem kohalik inimene. Ta elas väikeses onnis ja varastas, mis kätte sai. Vargil käis ta sellepärast, et tööd tal polnud ja kuna keegi teda ei sallinud, siis ei tahetud teda kuhugi tööle võtta.
Ludvig tahtis Tiitu aidata, aga ei saanud. Kui temast sai mõisnik, andis ta lubaduse aidata ainult inimesi, kes on õiglased.
Peale kõige oli Tiit ka väga kade oma venna Ludvigi peale. Ta otsustas midagi ette võtta. Tiit teadis, et Ludvigil on vana hea sõber Haldjas Ristiema. Ta teadis ka, kus too elab ning otsustas minna tema juurde abi küsima.
Ristiema elukoht oli sügaval Palupera metsas. Kui Tiit kohale jõudis, küsis Haldjas :“Mis sul mureks on?“
„Ma tahan rikkaks ja armastatuks saada!“ teatas Tiit.
Haldjas hakkas naerma: “Ahhaa, Tiit, sa ei vaja võluväge, et selliseks saada. Sa lihtsalt pead minema mõisa viinavabrikusse tööle, edasi läheb nii, nagu läheb.“
„Tõesti, aga mind ei võeta sinna tööle,“ imestas Tiit.
Haldjas ütles: „Ära muretse, vabrikus pole praegu kedagi, seega saad sa tööd.“

Tiit läkski tööd küsima ning töötas nii hästi, et üsna pea sai Palupera lihtrahvast kõige rikkamaks ja õnnelikumaks. Ta kohtus imelise naise Elisabethiga, abiellus, sai poja  ning elab siiamaani õnnelikult.

Marite-Marielle,  5. klass, 2015-2016 õppeaasta
 
Murueide tütar
Paluperas elas kord üks mõisahärra, kellel ei olnud naist ega lapsi. Ühel päeval läks mõisahärra mets hirvi jahtima. Ta leidis ühe nutva tüdruku, kelle nimi oli Mari. Tüdruk ütles, et ta on vaene ja tal ei ole kodu. Parun otsustas tüdruku kaasa võtta.
Mõisahärra oli kaaslase üle väga rõõmus, aga imestas, miks neiu juuksed on rohekat värvi.  Samuti olid juuksed hommikuti kastemärjad  ja kuuma ilmaga koltusid veidi.  Kuid härra ei küsinud midagi, sest Mari oli ilus ja toimekas.
Ühel päeval palus parun Mari kätt. Määrati kindlaks pulmapäev. Kuid parun kartis, et kõik hakkavad tema pruudi üle roheliste juuste pärast naerma ja ta saatis kulleriga pealinna teate, et Palupera parun palub palukakarva parukat parunessile.
Kolm päeva enne pulmi oli parukas kohal.
Pulmapäeval  sisenes mõisa saali roheliste juustega naine ja küsis: „Kus mu üleannetu tütar on?“
Rahvast käis kahin läbi, sest siseneja oli murueit, kes ei tundnud õnneks oma punast parukat kandvat tütart ära ja läks minema.
Pärast seda muutusid Mari rohelised juuksed punaseks ja nad elasid mõisahärraga õnnelikult elu lõpuni.
Aga paruni telegrammitekst sai kuulsaks, sest seda kasutasid näitlejaks õppivad noored oma kõnetundides keeleharjutusena.

Triinu Kull,  5. klass,
2015-2016 õppeaasta                                                                  

 
Muinasjutt Palupera mõisast
Palupera mõisas elas üks tore pere. Tegelikult oli see mõis maha jäetud, aga üks pere lihtsalt kolis sisse. Nad said seal väga hästi hakkama. Selles peres oli isa, ema, tütar, poeg. Nad kõik olid väga toredad, lahked ja abivalmid.
Ühel päeval leidsid nad haldjarahva. Nemadki olid väga abivalmid. Nende mõisas elasid igasugused haldjad: Tuli, Päike, Kivi, Loodus, Lumi, Jää, Õhk, Täht, Kuu, Vesi, Välk, Liiv ja Vikerkaar. See haldjarahvas asus ühe väga paksu puu sees. Aga kui Tuli sai aru, et nende rahvas on avastatud, läks ta paanikasse. Ta hakkas  täitsa põlema nagu õige tuli. Päike ja Vesi püüdsid teda maha jahutada, kuna Päike ja Vesi said ainsana tema üle võimu, aga ainult seekord ei saanud. Tuli läks paanikasse, et Välgul sai mõõt täis ja läks ise tule kallale! Lõpuks sai Välk hakkama. Tuli rahunes, ainult Veel, Liival ja Õhul oli palju tööd, sest Tuli oli jooksnud nii, et tulejutt oli taga. Tuld aitas kustutada ka pere. Nad tõid sõrmkübaraga vett.
Haldjarahvas ja pere jäid sõpradeks. Mõlemad olid üksteisele teene võlgu.

Roosi, 3.klass,
2015-2016 õppeaastal
 
Palupera mõisa kummitus
Palupera mõisas elas kummitus. Ta liigutas ja kollitas igal õhtul. Jälle saabus õhtu ja kummitus hakkas tuppa minema. Siis tuli peremees, ta tegi ukse lahti ja nägi, et tuba oli sassi keeratud. Peremees sai pahaseks ja hakkas mõtlema. Talle tuli hea mõte, teen ise segaduse.
Õhtu oli käes. Kummitus hakkas liikuma, ta läks alla korrusele. Suureks ehmatuseks nägi ta, et kõik oli sassi keeratud. Kummitusel ei jäänud muud üle, ta pidi Palupera mõisast lahkuma.

Sandre, 3. klass,
2015-2016 õppeaastal
 
Kurb kummitus
Elas kord kurb kummitus, kellel oli väga igav, sest tal polnud sõpru. Kummitus mõtles, et ta võlub endale mõisa ja hakkab seal pidusid korraldama, sest sealt võib leida sõpru. Kummitus võluski endale mõisa. Seda nägi üks mõisnik ja läks vaatama, kes seal elab. Ta nägi kummitust. Kummitus ja mõisnik said sõpradeks. Koos elavad nad Palupera mõisas.
 
Andres, 3.klass,
2015-2016 õppeaastal
 
Palupera mõisapark
Elas kord orav, kelle suurim varandus oli üks suur tammetõru. See oli ilus ja särav tammetõru. Orav aga kartis, et keegi võib ta tammetõru ära varastada. Orav muudkui mõtles ja mõtles, mida selle tammetõruga teha? Pesas ei ole turvaline, aga kus siis on turvaline? Oraval olid mõtted otsas. Korraga sibas pisike siilipoiss ja märkas oravat, kes oli kuidagi väga mõtlik.
„Mida sa seal mõtled, kallis oravake?“
„Mõtlen, kuhu peita oma ilus ja suur tammetõru. Oskad sa midagi soovitada?“ Siilipoiss mõtles hetkeks ja ütles: „Peida maa alla, sealt ei oska keegi otsida.“   „See on küll hea mõte,“ ütles orav.
Nii kaevatigi maa sisse suur auk, kuhu peidetigi suur tammetõru. Aasta möödudes kasvas aga tammetõrust suur tammepuu, mis on Palupera mõisakooli kõrval. Suurest puust kukkusid jälle tammetõrud maha ning orav otsustas needki maa alla peita. Ka nendest tõrudest kasvasid uhked tammepuud Palupera mõisaparki.

Martti, 3.klass, 2015-2016 õppeaastal


 
 
Onn – kas lihtsalt unistus...
Renaldo AarnaKui Eesti Rahva Muuseum korraldas „Unistuste onni“ ideekavandite konkursi, osalesid „noored arhitektid“ ka Palupera koolist. 452 kaastöö hulgast valiti välja 30 õpilast, nende hulgas ka Palupera kooli 3. klassi poiss Renaldo Aarna. Tänuks  Tõnis Lukase allkirjaga tänukiri, helkur ja loosiga põnevaid priipääsmeid.

Renaldo loosiõnn viib ta snowtubingule. Renaldo on vahva poiss, kellele lisaks jalgpallile ja loodusehuvile meeldib ka joonistada, eriti autosid. Unistuste onni ehitaks ta okstest, kus sees diivan, laud ja televiisor. Televiisor ja arvutimängud õplaste töödes üllatasid ka onnikavandeid hinnanud ERM teadurit Ehti Järve. Küllap on tänapäeva tarbimiskultuur jõudnud ka onnimängudesse. Aga mis on peamine: onn olenemata kujust ja sisust, on ikka koht, mis pakub lapsele võimalust täiskasvanute maailmast eralduda ja olla „omas kohas“ kuningas.

Kui talvetaat lumelisa toob, siis  nii suured kui väikesed, kõik lumeonne ehitama! Ja ikka koos perega!

Renaldo Aarna onnikavand



 
Kuidas Palupera oma nime sai

Elas kord palumetsas uudishimulik tüdruk. Ta tahtis väga teada, kus on metsa lõpp ehk peraots. Tüdruk pakkis oma kotti lillepärja, toitu ja jooki, ronis härja selga ning asus teele. Teele kohtas ta musta rüütlit, kes oli väga näljane. Tütarlaps andis talle veidi toitu ja tänulik rüütel palus endaga kaasa tulla. Nad rändasid koos edasi ja õhtul heitsid ka koos puhkama.

Palumetsa peraotsas elav kuri nõid teadis, kuhu sõbrad teel olid . Ta käskis oma alamatel tüdruk kinni võtta. Hommikul ärkas must rüütel üles ja avastas, et tüdrukut pole enam. Ta nägi suuri jalajälgi, hüppas oma hobuse selga ja ratsutas mööda leitud jälgi tüdrukut otsima.

Tüdruk aga teadis, kuidas nõiast lahti saada. Ta võttis kotist pärja ning toppis nõiale pähe. Nõid ei kannatanud ilu ja suri.

Lõpuks jõudis ka rüütel tüdruku juurde. Neiu imestas, miks must rüütel äkki hoopis valge on. Mees rääkis, et nõidus murti ja temast sai nüüd valge rüütel.

Loss, kus oli elanud nõid, asuski palumetsa lõpus ehk peraotsas. Rüütel ja tüdruk abiellusid ning asusid sinna lossi elama ja panid kohale nimeks Palupera.

Tiiu-Triin, 4. klass

 
Kuidas Palupera oma nime sai

Metsalõikajad lõikasid Palu metsa. Nad tahtsid läbi metsa hobuste jaoks lühemat teed teha. Nii nad muudkui lõikasid ja lõikasid, kuni ära väsisid. Ülemus lubas tund aega puhata, aga üks lõikaja tahtis tugevaks meheks saada ja muudkui lõikas edasi. Lõpuks oli lõigata veel ainult viimane pera. Too mees, kes hästi tugevaks tahtis saada, lõikas ühte puud, mis kukkus talle peale. Mees puu all sai surma. Teised küll püüdsid teda aidata, kuid oli juba hilja, kes surnus, see surnud.

Mehed lõikasid nüüd hästi ettevaatlikult, et mitte surma saada. Lõpuks sai tee valmis. Kõik hakkasid plaani pidama, mis võiks metsateele ja tervele seal kandis asuvale külale nimeks panna. Ühele tuli mõte, et metsa lõikamisest jäi üks pera üle ja metsa nimi oli Palu mets ning ta hõikas: „Paneme nimeks Palupera!“ Kõik olid nõus. Mis jäi, see jäi!

Cristo, 4. klass

 
Kõige huvitavam Eesti film

Tänapäeva noored on väga kiindunud televiisorisse, sealt vaadatakse erinevaid saateid ja filme. Enamus näidatavatest filmidest pärinevad läänest. Seetõttu vaadatakse Eesti filme palju vähem.  Mina püüan küll kõik uued Eesti filmid ära vaadata.

Ma arvan, et kõige huvitavam meie film on „Mina olin siin“. Film on kaasahaarav ja noortele igas mõttes sobilik. Linateos on õpetlik ja paneb mõtlema selle üle, mis on lubatud ja mis mitte. Käsitletav probleemistik on aktuaalne, mõtlemapanev ja hoiatav.

Film räägib ühe poisi elust, mis ei olnud just kõige parem. Tal oli küll oma kodu, tüdruk, imelikud tööotsad, kokkuhoidvad sõbrad ja tulevikuunistused, mis olid , arvestades tema võimeid, täiesti teostatavad.  Kuid oma elu ta päris nii, nagu oleks soovinud, juhtida ei suutnud. Peategelane Rass seob ennast üha sügavamalt ja sügavamalt narkoäriga. Lõpuks tahab seda ebaseaduslikku tegevust lõpetada ja üritab koos sõpradega diilerit üle kavaldada, kuid asjaolude kokkulangemised viivad nad siiski rootsi kardinate taha.

Soovitan seda filmi kindlasti väga süvenenult vaadata noortel, kes on seadustega pahuksis.  See linateos paneb nad kindlasti mõtlema, mis võib nendega juhtuda, kui oma ebalegaalsete tegevustega edasi minna.  Kindlasti võiks seda filmi vaadata ka lapsevanemad, kes saaksid aimu, millega võivad nende pealtnäha korraliku võsukesed tegeleda.

See film hakkas mind huvitama siis, kui lugesin eesti keele kohustusliku kirjandusteosena  Sass Henno samanimelist raamatut.  Otsustasin lugemise täienduseks vaadata ka filmi. Praeguseks loen seda üheks oma lemmikfilmiks, mida soovitan vaadata kõigil noortel.

Artur, 9. klass

2013

 
Kõige mõtlemapanevam Eesti film
Eesti üheks suureks rikkuseks on filmitegijad ja nende filmid, sest ilmselt paljudel väikerahvastel puudub üldse igasugune filmitööstus, ammuks siis veel saja-aastane filmilooming. Me kõik oleme kindlasti  Eesti filme näinud ja ma pean tunnistama, et pole veel ühtegi kehva filmi kohanud. Kuid mida üks või teine film meie jaoks tähendab ja mis tundeid see meis tekitab? Igal filmil on oma mõte ja tähendus, kuid ise asi on, kuidas keegi  sellest aru saab.

Mulle jättis väga sügava mulje film „Nimed marmortahvlil“, mis jutustas Eesti Vabadussõjast. Kuna selles räägiti koolipoistest, kes vabatahtlikuna sõjas osalesid, tekkis minus huvi, mis neist sai ja kuidas nad nii noorena sõjas hakkama said. See tekitas minus kaastunnet ja pani mõtlema selle üle, kas meie oleksime nende poiste abita üldse selles sõjas midagi saavutanud.

Selles filmis ei puudunud ka armastuslugu ja kindlasti pani viimane mind veel rohkem filmi kangelastele kaasa elama ja mõtlema selle keerulise aja peale.  Just sellepärast oligi nimetatud film eriti köitev, et sisaldas mulle huvi pakkuvaid situatsioone ja kaasahaaravaid olukordi. Leian, et filmiloojad olid juba aastaid tagasi ilmunud teose teinud tänapäeva noortele köitvaks, lisades mõningaid seiku, mida romaanis ei ole.

Ma nõustun väitega, et see on üks eestlaste parimaid filme, kuna see suutis mind kaasa haarata, sest tavaliselt mulle sõjafilmid üldse ei meeldi. Kogu see lugu oli väga huvitav ja liigutav. Siinkohal peaksin ilmselt tänu avaldama Albert Kivikasele, kes algselt raamatu kirjutas, olles ise samuti nende  sündmuste keerises tegelikult viibinud.

Marlene
9. klass
 
Mõtlen Eestimaa saatuse üle
Eestis elab palju inimesi, kes tegelevad igapäevaselt tavalise töö ja muude eluks vajalike elementaarsete tegevustega. Päevad on üksteisega sarnased, kõik on muutunud rutiinseks ja ei julgeta enam elu muuta või ei viitsita meie ühiskonda paremaks teha. Arvatakse, et kõik muutub iseenesest paremaks. Kas ikka muutub? Kas on veel julgeid ja hakkajaid inimesi, kes tahavad tegutseda ühise tuleviku nimel?

Tihti mõtleme, et küll need poliitikud ja muud riigi tähtsamad tegelased teevad ise kõik meie eest ära. Aga see ei ole nii! Me peame ise tegutsema. Meie demokraatlikus riigis ongi rahvas kõige tähtsamal kohal ja kõige suurem otsuste tegija.

Arvatakse, et meie riigi tulevik on Eesti noored. Kuid kas ikka on? Kui palju on tegelikult meil aktiivseid noori, kes oleksid julged riigi elu juhtijad.  Ma arvan, et selliseid on suhteliselt vähe, pigem aetakse enda isiklikke asju.
Osade noorte seas on probleemiks meelemürkide tarbimine ja kuritegevus. Eestlane on kergest probleemidesse sattuv inimene. Nende probleemide vältimiseks pole veel korralikult tegutsema hakatud.

Tegelikkuses ei ole need asjad veel nii hullud, kui paistavad. Ei ole ainult nii, et kõik on laisad ja ei viitsi millegi hea nimel tegutseda. Õnneks on meil ka piisavalt korralikke, aktiivseid  ja tublisid kodanikke, kes pingutavad parema tuleviku nimel. Tuleb vaid lootma jääda, et pealetulev põlvkond on meie tuleviku kindlustus ja asjad liiguvad vaid paremuse poole.

Marlene, 9. klass
 
Nägin teatrit!
Deimo Sarapson

Aga ennem ikka joonistasin, sest osalesin „Vanemuise“ teatri poolt korraldatud joonistusvõistlusel „Nägin teatrit!“. Minu pilt, mis sai joonistusvõistlusele, rääkis Pettsonist ja Findusest. Täpsemalt siis sellest, kuidas Findusel juhtus äpardusi. Käisime seda etendust eelnevalt vaatamas ja see innustas mind. Tartus käik oli minu jaoks väga huvitav. Alguses toimus vastuvõtt, kus tänati õpetajaid ja õpetaja Marikat ka ning siis võistlusel osalejaid. Esines ka Getter Jaani, kelle autogrammiga plakatid me endale saime. Maiustasime kringlit.Pärast seda olid kõik oodatud vaatama balletti "Kaunitar ja koletis". Mulle meeldis Vanemuises käimine ja eriti Vanemuise Kollased Kassid.

Deimo Sarapson
Palupera Põhikool
4. klass

 
Tuhkatriinu

Tänapäevane muinasjutt „Tuhkatriinu“ ainetel

Elasid kord ühes rikkas peres peretütar ja vaeslaps. Peretütar kiusas pidevalt vaselast. Ta ema oli surnud ning isa töötas välismaal. Vaeslaps ei saanid endale kunagi Adidase dresse egaGuessi kotte, kuid peretütrel oli moekaup alati olemas.

Kord läks pere kinno, aga vaeslaps jäeti koju. Tal kästi maja ära koristada ning arvutisse uus programm peale tõmmata. Peretütar hõikas veel ukse vahelthoiatuse, et kui ta midagi valesti teeb, tirib ta teda juustest.

Kohe, kui pererahvas uksest välja sai, helises telefon. Helistajaks oli vaeslapse isa, kes teatas, et saatis talle pangakaardi, millel on viissada eurot ja tüdruk võib endale selle eest kalleid riideid osta ning kinno minna.

Vaeslaps jooksis Viru Keskusesse ja ostis sealt kõige moodsamad riided ja kingad. Kui asjad ostetud ja selga pandud, suundus ta kinno. Kinos olev rahvas vaatas teda suu ammuli. Enne filmi lõppu ruttas tüdruk kähku koju, lootes, et jõuab veel koristada. Aga kui ta koju jõudis, oli kõik ideaalses korras ja arvutiski nõutud programm olemas. Isa oli sinna majapidaja saatnud.

Kui pererahvas koju jõudis, olid nad hämmingus tehtud tööst ja ka tüdrukust, kes oli kinno ilmunud.

Täpselt juhtus ka järgmisel nädalal. Kuid siis jäi vaeslaps silma ühele noormehele.

Kolmandal nädalal püüdis noormees kinno ilmudes temaga juttu teha, kuid vaeslaps jooksis saalist minema. Plehkupaneku ajal kaotas ta oma uue moodsa Nike tossu ära. Noormees korjas tossu üles ja mitu päeva rippus pilt sellest jalanõust tema Facebooki seinal, kuid keegi ei tunnistanud jalatsit omaks.

Kui peretütar pilti nägi, võttis ta kohe nägusa noormehega ühendust Nad leppisid kokku, et poiss tuleb tüdruku juurde jalatsit ära tooma.

Peretütar tormas noormehele juba uksele vastu. Kuid kahjuks ei olnud tal teist jalatsit ette näidata ja noormehe käes olev polnud ka neiule suuruselt sobiv. Neiu jalutas noormehega mööda tube ringi, lootes, et viimasele jääb mulje, nagu oleks puuduv tossu kuskile mööbli all peidus.

Lõpuks jõudsid nad vaselapse toani. Nagu poiss tuppa astus , märkas ta puuduvat Nike tossu ja imeilusata tütarlasttoa keskel jahmunult seismas.

Poiss oli korraldatud pettuse pärast peretütre peale lausa vihane, vaeslapse aga kutsus jalutama.

Nad said pikapeale väga headeks sõpradeks. Kuna vaeslaps oli juba täisealine, otsustas ta poisi pakkumus, koos elama hakata, vastu võtta. Nad jädidki elu lõpuni koos rikkust ja armastust nautima.

Marlene, 9. klass

 
Nägin tearit!
Teatrit käisin „Vanemuises“ vaatamas, sest ka minu joonistus oli üks neist, mis joonistuskonkursilt „Nägin teatrit“ välja valiti ja mind autaustamisele kutsuti. Oli hästi vahva päev! Saime toredaid kingitusi, pakuti kringlit- morssi. Edasi jätkus päev lõbusa seiklusmänguga, kus kaardi järgi pidime üles otsima Tartu linnale tähtsate meeste kujusid. Kell viis ootas aga „Väikeses Vanemuises“ üllatus - nägime, kuidas näitleja Marilyn Jurmanile etenduseks Nukitsamehe grimmi tehti ning soovijad said autogrammi küsida. Ja oligi aeg sammud teatrisaali seada, et osa saada väga vahvast „Nukitsamehe“ lavastusest. Oli küll pikk ja väsitav päev, selle eest aga hästi tore!

Urmo Koger
Palupera Põhikool
5.klass
Pildid
 
Kas ka sina oled kunagi istunud nätsu sisse?

Osalesime VAT teatri poolt korraldatud koomiksikonkursil „Kas ka sina oled kunagi istunud nätsu sisse?“. ˇürii poolt märgiti ära järgmised tööd.

andres anton_1

Autor: Palupera Põhikooli 8.klassi õpilane

ANDRES ANTON (14-aastane)

Õpetaja: Marika Viks

ˇürii kommentaar: Lihtsus ja konkreetsus. Nii palju kui tarvis, nii vähe kui võimalik - on valitsev printsiip looduses.

ave_riivik

Autor: Palupera Põhikooli 5.klassi õpilane

AVE RIIVIK (11-aastane)

Õpetaja: Marika Viks

ˇürii kommentaar: Koomiks toob olulised nüansid esile, autor on teema läbi mõelnud.

triin_tiimann

Autor: Palupera Põhikooli 5.klassi õpilane

TRIIN TIIMANN (11-aastane)

Õpetaja: Marika Viks

ˇürii kommentaar: Siiras ja kevadine, lahendus näitab autori põhimõttekindlust.

Koomiksikonkursist VAT teatri lehel

 
Kodu minule ja mina kodule

Elan Lõuna-Eestis Puka vallas, kus päikesel on tihti naeratus näol. Lõuna-Eesti on üsna mägine koht, künkad vahelduvad orgudega ja tavaliselt on oru põhjas väike järveke. Siin on ilus loodus! Lilled õitsevad nagu hiilgavad taevakehad, on palju rohelist metsa ja muru. Meie kandis on elanud isegi kuulus spordimees Bruno Jung !

Koht, kus mina elan, pole linna ega maa, vaid hoopis väike alevik Puka, mis on ilus paik. Meie asulas elab piisavalt palju inimesi, nii et põnevust juba jätkub! Kõik vajalik on ümberringi olemas: lasteaed, kool, pood, postkontor, apteek, arstipunkt ja muidugi jätkub iga pere jaoks naabreid, et igav ei hakkaks. Asula ise on tegelikult üsna väike, aga mulle sobib see , sest ma ei salli sagimist.

Elan asula selles osas, mida kutsutakse „Mustamäeks“, suures kortermajas koos ema, vanema venna, kassi ja kahe siutsuva papagoiga. Olen siin elanud kaheksa aastat. Maja ümber on suur hoov, praeguseks rohtu kasvanud liivakastiga, sest me ei mängi seal enam. Laste tarbeks on veel karussell ning meile meeldib ka maja parkla, kus saab jalgratastega ringi kimada. Minu akna all kasvab toomingapuu, mis praegu on rohkem põõsa moodi. Kui puuke oma oksad akendele liiga lähedale küünitab, lõikab majarahvas ta jälle ilusasti põõsaks tagasi. Toomingate kevadine õielõhn toob tänu sellele põõsas-puule mulle alati kodu meelde.

Minu kodumajast paremal on mu kõige parema sõbra maja. Kuna elame nii lähestikku, on meil väga hea koos mängida ja ühiselt aega veeta. Kahe maja vahelt kulgeb minu lemmiktänav, millega mul on väga palju mälestusi: seal õppisin ma rattaga sõitma, sain oma esimese rattaõnnetuse põlvekärnad, korraldasime esimesed võidusõidud ja ma maitsesin esmakordselt võidujoovastust. Sellel tänaval on minu lapsepõlves kindel koht! Ümber minu ja mu sõbra kodumaja on veel terve hulk suuri maju – nn õpetajate maja, aleviku kõige suurem maja jne. Ega muidu seda aleviku osa Mustamäeks ei kutsutaks, eks ole ju sellel Tallinna Mustamäelgi palju suuri maju koos.

Kõige vahvam on minu elukoha juures see, et siin elab palju lapsi ja tänu sellele on mul ka palju sõpru. Koos otsime salapaiku, ehitame onne. Vahel juhtub nii, et lihtsalt kõnnime ja hops! kellelegi tuleb mingi hea idee ja juba me mängimegi põnevat mängu. Üksi , ilma sõpradeta, ei oleks kindlasti nii huvitav. Vahel suvel, kui kõik on laiali sõitnud, kes vanaema-vanaisa juures, kes kuskil laagris, on veidi igav ka.

Hästi vahva on see, et majast ainult mõnekümne meetri kaugusel on tiik, kust kuumal suvepäeval saab vett ammutada ja vahel veidi üksteist pritsida. Ega järvgi kaugel ole! Jalutame umbes kilomeetri ja jõuamegi väikese Alevi-nimelise järvekese juurde. Kellele väike järv ei sobi, sõidab autoga Võrtsjärve äärde suvitama.

Olen praeguseks otsustanud, et kui ma suureks kasvan, jään kindlasti siia oma kodusesse Puka alevisse elama. Mul on küll palju erinevaid unistusi selle kohta, kelleks ma tahan tulevikus saada, kuid kuidagi peaks minu amet olema seotud muusikaga. Mul on kindel eesmärk saada lauljaks või klaverimängijaks. Kindlasti tahan elada oma praeguses kodukohas just sellepärast, et juhtida tähelepanu Eestimaa väikestele asulatele ja anda kõigile märku, et ka seal on võimalik elada, samuti tahan oma armsale lapsepõlvekodule kuulsust tuua.

Mulle meeldib minu kodupaik. Kindlasti on maailmas kauneimaid paiku, kui minu kodune alev, kuid mina armastan just seda ja tahan elada just seal. Mulle meeldivad meie suured majad ja nendega kaasnev naabrirohkus, veidi rohtukasvanud liivakastiga õu ning meie väike armas alevik.

Argo, 4. klass

 
Kassiaasta pildid
Kassiaasta

Kassiaasta

Kassiaasta

Kassiaasta

Kassiaasta

Kassiaasta

Kassiaasta

Kassiaasta

Kassiaasta

Kassiaasta
 
Kuidas gepard endale täpid ja lõvi laka sai

Elasid kord lõvi ja gepard. Kuna vana loomade  kuningas oli viletsa tervisega ,otsustasid kaks kaslast, et üks neist peab olema loomariigi uus kuningas. Loomulikult pidi kuningas olema ilus! Ja kuna nii lõvi kui ka gepard tahtsid väga kenad välja näha, hakkasid nad ruttu tegutsema, et oma välimust parandada.

Lõvi üritas ennast kaunistada teiste loomade nahkadega. Ta sättis endale kaela ümber kümneid erinevaid nahku, mõni oli rohkem ja mõni vähem karvasem. Lõpuks leidis ta ühe, mis talle kõige rohkem meeldis – see oli pikkade kollaste karvadega. Kellele see kuuluda võis, seda kuningaks pürgija enam ei mäletanudki. Lõvi hakkaski ringi käima pikkade kollaste karvadega nahk nagu krae kaela ümber.

Gepard jälgis lõvi eemalt ja nuputas, mida peaks tema tegema, et ennast silmatorkavamaks muuta. Teiste loomade nahku ta enam kasutada ei saanud, kuid kuidagi tahtis ta oma välimust ometi kaunistada! Ta otsustas oma naha täpiliseks nühkida. Ta nühkis oma külgi vastu kivi ja vaata imet! sinna tekkisidki laigukesed. Gepard polnud siiski nende kaunistustega rahul ja üritas nahka puhtaks pesta, kuid täpid enam maha ei tulnud.

Varsti kuulutatigi välja kuninga valimised, sest vana kuningas oli vahepeal ära surnud. Lõvi ja gepard pakkusid kohe endid uueks kuningaks. Kuid oh häda! Valitseja saab ju olla ainult üks! Keda küll loomad valivad? Lõvi otsustas enne valimisi veidi  eeltööd teha. Ta jooksis läbi kõik loomad, kelle nahku ta oli kasutanud enda ehtimiseks. Raputas oma uut kollast kraed ja teatas, et kui teda ei valita, soovib ta uusi nahku, et jällegi kaunistusi proovida. Loomadel oli villand oma lähedaste lõvile ohverdamisest ja nad hääletasidki lõvi poolt. Nii saigi lõvist loomade kuningas.

Kuid ka gepard polnud õnnetu, sest tema kuulis, et on välja kuulutatud kõige täpilisema looma valimise konkurss. Tipi-täpiline kassike otsustas osaleda ja võitiski!

Sellest ajast on lõvil lakk ja ta raputab seda hoolega ning on uhke loomade kuningas. Gepardil on jälle palju täppe ja ka tema on nende üle uhke.

Ave  4. klass

 
Head uut jänese ja kassi aastat!
 Andrese töö

 Lagle töö

 Risto töö

 Taneli töö

 Andre töö

 Image

Alice töö

 
Minu õnnemärk aastaks 2011
Ave, Hänny, Gretteni, Kaisa, Lagle ja Andre tööd
 
Ave töö

 Hänny töö

 Gretteni töö

 Kaisa töö

 Lagle töö

 Andre töö

 
Magusad ja maitsvad värsid

Mina tahan maasikat
Aga praegu on talv
Aeg-ajalt saan kaalikat
Sibulast ka saab salatit
Ilusad punased maasikad on magusad
Kaalikad on liiga magusad
Aga mulle meeldivad maasikad
Sulle on vaja söögiks kaalikat

Virgo, 4. klass, 2010 aasta

 
Sibul

Koju tulles teen sibulast salati.
Kevadel ma sibula mulda istutan.
Lihavõttepühadel ma värvin muna sibulakoortega
Laual ilusad sibula värvi munad.

Koogi sisse panen sibulat,
kõik pelgavad sibulat.
Aga miks nad pelgavad?
Sibul haiseb pahasti.

Riho, 4. klass, 2010 aasta

 
Mati

Matil jube magusa isu,
tahab teada selle maitsva kommi sisu
Kommipaber maha kukkus
ning juba meie Mati tukkus.

Hommikul Mati ärkas,
siis komme jälle märkas.
Sõi ühe, sõi kaks,
järsku Mati oli paks.

Matil kurb nüüd meel,
kommist valutas tal keel.
Tuju oli väga paha,
ei Mati enam kommi taha.

Raikko 9. klass, 2010 aasta

 
Magus nägemus

Jäätis on väga magus. Küpsis tuleb suhu pista
                             tasakesi.
Rõõmus laps astub videviku poole.
Sõber võtab kausist kommi.
Ma ei näe teda, ainult seda, kuidas
kommid tükk-tükilt kaovad.
Ja suuri kooke. Kringleid ja torte. Ja šokolaadi.
Üks halvaa. Üks pulgakomm. Üks apelsin.
Ja mitu-mitu magusat jooki...................

Siiri 9. klass, 2010 aasta

 
Magusad ja maitsvad värsid

Tipil-Täpil kommipood,
mul seal käia suurim soov.
Nad rõõmsalt laulu laulavad
ja  mulle kommi annavad.

Kuid ühel päeval, oh, mis häda!
Suus mul oli miskit mäda.
Kadund vastne hambaplomm,
selles süüdi pulgakomm............

Nüüd ma tean ja piiri pean,
liigne komm ei ole hea.
Kommi söön nüüd mõõdukalt,
sõbralegi soovitan.

Kaisa 6. klass, 2010 aasta

 
Viinamari

Viinamari mulle meeldib
Ilusad punased, rohelised
Iga kord neid tahan ma
Nunnud, väikesed pallikesed
Ainult neid võiksin süüa ma
Mulle nad vitamiine annavad
Aga neid süüa ma iga päev ei saa
Rallit nendega mängida saaks
Ilusat päeva, VIINAMARI!

Gretten Gelis  3. klass, 2010 aasta

 
Kuusepuukujuline jalanõude kuivataja

Kuusepuukujuline jalanõude kuivatajaKujuta ette, et kui tuled vihmase ilmaga ettevõttesse või kooli. Kui saad jalanõud kuusepuukujulisse kuivatisse panna, siis pärast esimest töö- või koolitundi saad kuivad jalanõud kätte. Hoiame kokku koristajate aega, kuna ei pea põrandaid pühkima. Veel hoiame kokku remondilt, kuna ei tule põrandakahjustusi.

Tanel Riivik
Palupera Põhikooli 5. klass

ÕPILASLEIUTAJATE RIIKLIKUL KONKURSIL „HOIAME KOKKU” 5.-9.KLASSIDE ASTMES I PREEMIA VÕITNUD TANEL RIIVIKU LEIUTIS

Magnetvasar
 
Auto aastal 2050
Tuleviku autod võiksid olla praegustest hoopis erinevamad. Mina loodan kunagi kohata hästi põnevat autot.
Loe edasi...
 
Talvemuinasjutt

Elas kord üks päkapikupere, kuhu sündis väike päkapikupoiss. Päkapikupoisi nimeks sai Neemo. Kui Neemo sündis, oli ta ime-imetilluke. Paari aasta pärast oli poiss juba kosunud ja natuke pikemaks sirgunud, kuid ikka oli ta väike, kõige väiksem.

Loe edasi...
 
Printsess nimega Padi

Elasid kord kuningas ja kuninganna. Ühel heal päeval täitus nende suurim soov ja nad said endale imekauni tütre. Juhtus aga kurb lugu: kuninganna suri pärast tütre ilmaletoomist. Kuningas ei osanud tütrele ilusat nime panna. Esimesena tuli talle meelde Padi. Kuninga jaoks kõlas see ilusalt ja nii saigi tütre nimeks Padi.

Loe edasi...
 
Kolm põrsakest

 Kord elas New Yorgi tänavatel kamp „Kolm põrsakest“, kes teisi hädas aitasid. Kõik kambaliikmed olid viisakad ja intelligentsed noored. Kuid oli ka keegi, keda nad kartsid – see oli McHundu. McHundu oli mees, keda keegi ei oleks tahtnud tunda. Ta ei halastanud isegi oma emale.
 

Loe edasi...
 
Minu Eestimaa

Me kõik elame ühel pisikesel maalapil. Selle maa nimi, kus elab peaaegu 1,4 miljonit inimest, on Eestimaa.
Eestimaa on olnud juba vanast ajast üks ihaldatuimaid riike. Seda maad on endale proovinud võita sakslased, rootslased, venelased, poolakad...

Loe edasi...
 
Rukkileivareklaami konkurss

Meie noored osalesid Eesti Leivaliidu ja Eesti Põllumajandusmuuseumi poolt korraldatud rukkileivareklaami konkursil.

Alice Anderssoo -keskmises vanuseastmes 1.koht

Alice  -keskmises vanuseastmes 1.koht

 

Helin Kuld- vanemas vanuseastmes 2.koht

Helin - vanemas vanuseastmes 2.koht

 
Minu kodu

Minu kodu asub Valgamaal Palupera vallas ja Urmi külas. Maja, milles ma elan, on ridaelamu ning hoone teises otsas elab peale meie veel üks pere. Maja ise on halli värvi, aga ümbritsev aed annab mu kodule värvi ja ilu juurde.
Kunagi oli selles kohas talu. Praegugi veel hüütakse minu kodu selle talu nime järgi Särevi taluks, kuigi vana taluhoone põletati maani maha juba palju aastaid tagasi. Särevi nimi on tulnud sellest, et kunagi elas siin Vabadussõjas võidelnud kindral Särev ja see oli tema talu.
Minu koduaias kasvavad suured elupuud. Kui see talu kuulus veel kindral Särevile, istutas tema need elupuud ja kujundas neist allee oma talu väravani. Kindral on ise juba ammu surnud, kuid tema järeltulijaid elab veel. Mõned aastad tagasi käis meil külas tema poeg, kes tahtis üles leida oma kodumaja vundamenti. Kuid kahjuks seda pole enam, pole midagi muud, kui ainult vana elupuudeallee. 
Meie oleme tänapäeval aiailuks lisanud lillepeenraid ja sireleid ning kasvatame veel igasuguseid erinevaid marju, et oleks suvel midagi suhu pista.
Kodus elab koos minuga mu pere: ema, väikevend, vanaema ja tema mees. Elame koos nagu üks suur sõbralik pere, kuigi vanusvahe on suur. Kevadel me kõik koos riisume ja puhastame oma maja ümbrust ning korrastame lillepeenraid, et oleks mõnus õues olla, kui kõik õitseb ja lõhnab.
Mulle meeldib minu kodu ja meeldib seegi, et kunagi elas siin selline Eesti riigi jaoks tähtis inimene nagu endine Vabadussõjas osalenud tuntud sõjamees.

Helar
5. klass

UNICEFi esseekonkursil esile tõstetud töö

 
Tanel
Tanel Riivik
 
Mait
Mait Käos
 
Aigely
Aigely Laaneväli
 
Tuleinglid

Elas kord üks väike poiss, kellele meeldis tulega mängida. 
   Ühel päeval istus ta laua taga ja mängis jälle tikkudega. Kuid poiss ei osanud veel ise hästi tikku põlema panna. Teda nägid kaks Tuleinglit, kes on  nähtamatud, väga tigedad Tule teenrid. Nad tahavad alati ja igal pool tulekahju tekitada!  Seekord panid nad poisi tiku põlema.
    Poiss oli väga õnnelik. Tuleinglid ainult naersid ja tiirutasid poisi pea ümber, aga poiss ei märganud neid ikkagi, sest nad oli ju nähtamatud. Pisipõnn võttis hoopis küünla ja pani oma tikuga selle põlema. Äkki kukkus küünal lauale pikali. Tuleingel oli seda oma tiivaga müksanud. Laual oli palju ajalehti ning laud ise oli ka puust ja süttis kergesti.
    Laps hakkas küll hirmust  karjuma, kuid ta oskas juba telefoniga helistada ning valis vaatamata hirmule numbri 112. Tuletõrje saabus ka kiirest ja suutis põlengu toas kustutada. Ainult mõni paber põles ära , laud sai veidi kannatada ja poisi käsi kõrvetada. Üldiselt midagi eriti hullu ei juhtunud. Tuleinglid oli küll hirmus vihased, sest nemad ei saanud midagi maha põletada. Kuid poiss, tema ema ja teise naabrid olid väga õnnelikud.

Kristel
4. klass

 
Korstnapühkija käib katuseid mööda.

    Elas kord poiss Tom. Ta oli hea, korralik poiss, kes alati ema kodus abistas. Kord külmal päeval otsustas ta kaminasse selle sügise esimese tule teha. Mõeldud-tehtud! Kui tuli praksuma hakkas, läks poiss kööki võileiba tegema. Äkki tundis ta suitsulõhna. Toas nägi
ta ,et kamin ajab suitsu sisse. Tom haaras ruttu telefoni ja helistas tuttavale korstnapühkijale.       
    Too oli õnneks vaba ja tuli kohe vaatama, milles asi on. Ta ronis katusele ning arvas, et korstnas on midagi ära lagunenud. Tuleleek käis sealt lausa välja, aga suitsu eriti ei tulnudki. Korstnapühkija hüüdis Tommi ja käskis kohe tuletõrje välja kutsuda.
 „Ütle neile korralikult ka oma aadress,” manitses ta poissi.
 Tuletõrjujad ronisid voolikuga katusele ja kustutasid põleva korstna. Nüüd oli jälle korstnapühkija kord. Ta lasi algul oma luua korstnasse, kuis see jäi kuhugi kinni. Siis lasi mees korstnasse suure raudkuuli, mis oli keti otsas. Ja ennäe imet!  Kaminasse kukkus terve hunnik oksi. Varesed olid korstnasse pesa teinud.
  Nüüd lõpuks sai Tom korralikult tule kaminasse teha, isegi tulehakatus oli juba seal olemas. Vingu ka enam sisse ei ajanud. Poiss tänas abimehi ja lubas edaspidi sügiseti enne tule süütamist kindlasti küttekoldeid kontrollida lasta.

Kris
4. klass

 
Korstnapühkija käib katuseid mööda

     Elas kord üks korstnapühkija. Ta pidi iga päev käima katustel, et korstnaid pühkida. Nii käis ta terve linna läbi ja tegi tööd. Kui ta tänaval jalutas, tulid lapsed tema juurde ja katsusid tema nööpe, sest lootsid sellest õnne. Korstnapühkija ütles küll, et õnn võib olla ka õigeaegselt puhastatud korstnas, kuid selle peale inimesed ainult naersid. Kuna ta oli hea korstnapühkija, kutsuti teda erinevatesse elamistesse väga tihti. Mõnes korstnas oli tahma ikka väga palju....                  
     Ühel talvisel päeval sattus talle vahetult enne koju minekut jälle selline tahma täis korsten. Kui ta lõpuks töö lõpetas, oli ta suurest rassimisest lausa higine. Ilm oli väga külm ja kuigi korstnapühkija ei elanud kaugel, sai ta külma ja jäi haigeks.
     Kodus ta kraadis ennast ning avastas, et tal on kõrge palavik. Korstnamees heitis voodisse ja ta ei jõudnud tööle minna järgmiselgi päeval. Selles majas, kuhu ta pidi minema, oli ka väga tahma täis korsten ning kuna seda ära ei pühitud, läks tahm põlema. Korstnast tõusis väga imelikku suitsu. Õnneks märkasid seda tähelepanelikud möödujad ja kutsusid tuletõrje, kes suutis põlengu enne suuremat õnnetust likvideerida.
       Paari päeva pärast sai ka korstnapühkija terveks ning oli rõõmus, sest märkas, et inimesed olid korstnapõlengust õppinud nii palju, et kutsusid teda tööle enne, kui korsten tahma täis kogunes. Nii oli töö kergem ja inimestel ka julgem elada.
 
Õpi Sinagi nende inimeste õnnetusest!

Artur
4. klass

/Päästeteemalisel omaloomingukonkursil Valga maakonnas äramärgitud töö./

 
Nublu jutud

Nublu jutud on kirjutanud 1. klassi õpilased, juhendaja õpetaja Relika Kalbus. Tööd osalesid PÄÄSTETEEMALISEL OMALOOMINGUVÕISTLUSEL.

 

Triin

                              Nublu

                    väike            abivalmis 

           keerab         kiirelt         voolikuid

      ta        on      tuletõrjujate             abiline

                          päästekoer

/luuletuse vorm- cinquain/

 

 Nublu naerab

 uriseb ja haugub

 bussiga ei sõida

 lastele õpetusi jagab

 ustav tuletõrje – päästekoer                              

/luuletuse vorm- akrostihhon/

Triinu Nublu 

 

 

 

Kerttu

                                   Nublu

                             väike     tark.

                       ta         tõrjub       tuld.

       julgete     tuletõrjujate      tubli     aitaja.

                                  koer


/luuletuse vorm- cinquain/

Kerttu Nublu

 

 

Gretten Gelis

    
                                  Nublu

                        tubli                laiguline

               aitab            tuld          kustutada

      lastega        sõbralik,       päästjatele töökas                

                                  koer                    

/luuletuse vorm- cinquain/

Gretten Gelise Nublu                             

 

 

Andre

                         Nublu

                 usin              virk

          Nublu       aitab        inimesi

    ta           on           nii           armas

                           koer 

/luuletuse vorm- cinquain/

Andres Nublu                                                   

 

 

Janno

                               Nublu

                          tubli          ilus

            jagab     lastele     suitsuandureid

     aitab          õnnetusi        ära           hoida

                                sõber

/luuletuse vorm- cinquain/

Janno Nublu

 

 

Ave

                 Nublu

          kiire        armas
 
    päästab    inimesi tulest

 ta        on           hea            koer

             tuletõrjekoer                    

/luuletuse vorm- cinquain/ 

Ave Nublu

 

   


                                                                           

 
Iseseisvuspäeva luulekonkurss

LÜHILUULETUS AKROSTIHHON
           
ALUSTAB ÕIGESTI
NÄEB VALESID
SORTEERIB PRÜGI
IKKA AITAB TEISI
PEAMINISTER ON TUBLI!

 

NELJASÕNALUULETUS

 

TOOMAS  HENDRIK  ILVES
TOOMAS  HENDRIK  ILVES
TOOMAS  HENDRIK  ILVES
                 PRESIDENT
     


 LÜHILUULETUS CINQUAIN

PARAAD
RAHVAROHKE, HUVITAV
MEHED LAULAVAD MARSSIDES!
SÕDURID, KAHURID, PÜSSID, TRUMMID
ISESEISVUSPÄEV

                                  
                                   MAURI 4. KLASS

. . .
Kõige rohelisemad metsad,
kõige puhtamad veed.
Kõige puhtamad mõtted,
mis leiduvad veel.

Kõige armastavam rahvas,
kõige armastavam meel.
Kõige puhtamad sõnad,
kõige puhtam meel

                                 CATHY 8. KLASS


Luuletused võitsid koolis Eesti Vabariigi iseseisvuspäevale korraldatud lühiluuletuste konkursil  esimesed kohad nooremas ja vanemas kooliastmes.
 
Kolm võlueset

Elas kord printsess, kes oli väga ilus. Tal oli paha isa, kes hoidis teda vangis.
Kuid oli keegi, kes hoolis printsessist! See oli naaberriigi prints, kes mõtles, kuidas printsessi tema isa käest päästa.


  Ta pakkis oma asjad kokku ja asus naaberkuningriigi poole teele. Rändas päeva, rändas teise ja kolmandagi ning lõpuks jõudis ühe taluni. Talust tuli välja peremees ja küsis, kuhu prints teel on.
Viimane vastas: „Lähen printsessi päästma.”
Talumees vastu: ”Mul on võlukilp, võlunöör ja purunematu mõõk. Tahad, ma annan need sulle. Mul endal ei ole neid enam vaja.”
Prints tänas talumeest ja rändas edasi. Lõpuks jõudis ta naaberkuninga lossini. Lossi ümber lainetas kuum ja põlev laavajärv. Kuningapoeg mõtles, kuidas küll sellest üle pääseda. Siis silmas ta avatud akent ja viskas võlunööri sellest sisse. Silmapilkselt viis nöör vapra päästja aknast lossi.


  Kohe kuulis prints ka printsessi kurba laulu. Ta jooksis hääle suunas, aga tema teed takistasid valvurid. Prints haaras  kätte võlukilbi ning muutus koha nähtamatuks. Valvurid ei suutnud teda enam leida. Nii jõudiski ta lõpuks printsessi toa ukseni.


 Aga uks oli kõvasti kinni. Nüüd sai prints kasutada kolmandat võlueset - purunematut mõõka.  Ta haaras selle, lõi ukse pilbasteks, krahmas printsessil käest kinni ning keerutas võlunööri.


 Nöör heitis nad tagasi naaberkuningriik ehk printsi enda koju. Varsti peeti lõbusad pulmad ja kui nad ära pole surnud, elavad õnnelikult veel praegugi.


 Aga kuhu võluesemed kadusid, seda ei tea keegi.


Mauri
4.klass

 
KINGITUS VÄIKSEMALE

Triin Tiimann

ON ÕHTU. VÄIKE INGEL UNISTAB, TA TAHAB OLLA SUUR. SIIS SAAB TA JÕULUDE AJAL LASTELE MAIUSTUSI VIIA. VÄIKESELE INGLILE MEELDIVAD RÕÕMSAD LAPSED. PRAEGU ISTUB TA OMA PILVE PEAL. TA VAATAB TÄHTI JA KUUD NING IMESTAB KUI ILUSAD NEED ON. 


ÄKKI ILMUB TEMA JUURDE INGEL TRIIN. TRIIN ON VÄIKESE INGLI SÕBER. SUUR INGEL TOOB VÄIKESELE SÜDAMEKUJULISE KÜPSISTE KARBI.


VÄIKE INGEL RÕÕMUSTAB.

                         TRIIN  7.A.

 
INGLI PORTREE

Kerttu Lemberg

 TERE! MINA OLEN INGEL.
 OLEN ILUS, RÕÕMUS, TARK JA HEA. MUL EI OLE TIIBU. TIIVAD SAAN SIIS, KUI OLEN TEINUD MIDAGI HEAD. JÕULUDE AJAL LÄHEN INIMESTE JUURDE HEAD TEGEMA. NII SAAN TIIVAD.


                      KERTTU 6.A.

 
INGEL AKNA TAGA

Gretten Gelis Vesso

ON JÕULUÕHTU. TÄHT VALGUSTAB INGLILE TEED. INGLIL ON KÄES KINGITUS. TA JÕUAB ÜHE AKNA JUURDE JA VAATAB AKNAST SISSE. TOAS ON KUUSK. KUUSEL ON PUNASED EHTED. AGA KUUSE ALL POLE KINGITUSI. INGEL OTSUSTAB PANNA KUUSE ALLA KINGITUSE.
ON JÕULUD – RÕÕMSAD PÜHAD.

            GRETTEN 7.A.

 
LAULVAD INGLID

Angeelika Helimets

SUUR TÄHT VILGUB. KOLM INGLIT LAULAVAD. NAD TEEVAD PROOVI. JÕULUÕHTUL LÄHEVAD INGLID PEOLE, MIS  TOIMUB PEAINGLI PILVE PEAL. VÄIKESED INGLID OOTAVAD VÄGA PIDU, SEST NEILE MEELDIB ESINEDA. PÄRAST ANNAB PEAINGEL IGALE ESINEJALE KINGITUSEKS TÄHEKESE.  TÄHEKESEGA SAAB MÄNGIDA JA MÄNGIDES OODATA UUT JÕULUAEGA.


           ANGEELIKA  7.A.

 
INGEL

Andre Lõhmus

ELAS KORD ÜKS INGEL. TA SILMAD SÄRASID. TA RIIDED OLID KULDSED, JUUKSED TUMEDAD.  INGEL LENDAS ÜHE LAPSE JUUREST TEISE JUURDE JA SOOVIS NEILE KÕIGILE HEAD.


TA ELAS INGLITE LOSSIS. TA LENDAS KUU ÜMBER. KUI TA KOJU TULI, HAKKAS TA TEISTE INGLITEGA MÄNGIMA. TA OLI HEA INGEL, SEST VALVAS LASTE UND.


                        ANDRE  7.A.

 
Palupera Põhikool, Palupera 67511, Palupera vald, Valgamaa. aloel