Minu Eestimaa
Ilus ja hea
Nimeks on tal Eestimaa
Unistuste maa
Eesti on minu kodu
Eestis on palju puid
See on väike koht
Tahan siin elada
Isamaa, mu kodumaa

Minu Eesti
Ilus paik
Nii nagu
Umbes kõik
Eesti on suur
Eesti on lai
Sest see on
Täitsa suur
Ilus maa

Ükskord ammu-ammu elas kauges metsas palju erinevaid loomi. Igal loomal oli oma kodu. Kõige tähtsam koht terves metsas oli suur puu, mille ümber kõik loomad tihti kogunesid ja sõbralikke pidusid pidasid.

Ühel päeval kolis sinna sõbralike loomade metsa väike hiireke. Ta oli nii arglik kui esimene kevadine päikesekiirekene, mis märtsikuu alguses mööda lumehangesid libiseb. Aga tal ei olnud ühtegi sõpra! Keegi ei tahtnud temaga sõbraks saada, sest ta ei olnud hall ega pruun, vaid hoopis valge nagu puhtaks pestud pilv. Teda tõrjuti igalt poolt välja, ei kutsutud külla ega sünnipäevale. Hiireke tundis ennast kogu aeg väga üksiku ja õnnetuna.

Ühel päeval kõndis ta nukralt üksi metsa vahel ringi ja otsis süüa. Lõpuks leidis hiireke põõsa alt ühe krimpsu kuivanud pihlakamarja ning võttis selle üles. Samal hetkel nägi ta, kuidas mõni kukesammuke kaugemal orav teisele hiirele pähkleid andis.

Valge hiireke armastas ka pähkleid. Ta vudis ruttu orava juurde ning sirutas oma argliku käpa paludes välja.

Kuid orav ei andnud talle pähkleid, pööras selja, hüppas puuoksale ning tõttas minema. Üle õla hüüdis ta hiirekesele, et too sama puu juures ootaks. Hiir ootas ja ootas, kuid kuna kedagi ei tulnud, kõndis lõpuks kurvalt koju, keris end tugitooli kerra ja nuttis üksindusest.

Saabus öö. Pilvekarva hiireke jäi magama. Äkki kostus üle metsa verdtarretav huige. Hiireke ärkas värisedes, sest ta tundis selle hääle ära. Nii huikavad ainult öökullid! Ta kartis väga, sest öökullid söövad ju hiiri. Vaatamata hirmule piilus ta aknast välja. Ta nägi tõesti metsa tähtsal suurel puul öökulli istumas. Ja oh imet, see öökull oli VALGE! Ta konutas nukralt metsa kõige tähtsama puu oksal. Tema kõrval istus orav, keda hiireke päeval kohanud oli.

Kuigi hiirekesel oli hirm naha vahel, läks ta siiski õue, sest ta mõtles, et kuna öökull on ka valge nagu tema, tahab ta ehk endasugust sõpra leida.

Hiireke ronis puu otsa öökulli ja orava juurde. Orav oli tema tuleku üle eriti rõõmus, sest ta oli kaugest metsast valget öökull valgele hiirele sõbraks kutsumas käinud ja pikk teekond oli teda väsitanud. Nüüd võis ta pessa magama minna.

Hiireke vaatas öökull mõtlikult ja küsis: „Miks me oleme valged, mitte tavalised?“

Öökull vastas targalt: “Meie oleme albiinod, sellepärast me olemegi valged. Me oleme väga ohustatud, kuna valge paistab kohe silma.“

Hiir kuulas huvitatult ja ütles lõpuks: „Sa oled tore, saame sõpradeks.“

Öökull nõustus. Nad rääkisid ja naersid terve öö.

Alates selles ööst olid nad alati koos, vahel liitus nendega ka orva, kes nad kokku oli viinud ning mõne aja pärast leidsid nad endale külast veelgi sõpru.

Kõik leidsid, et orav oli olnud väga tubli ning abivalmis. Teised metsaelanikud õppisid sellest juhtumist, et sõber võib olla igaühega, vaatamata tema erilisele välimusele ja oma kaaslasi peab aitama. Eriti neid , kes on häbelikud ja tagasihoidlikud.

2016/2017 õppeaasta
6. klassi õpilane Triinu

Elas kord palumetsas uudishimulik tüdruk. Ta tahtis väga teada, kus on metsa lõpp ehk peraots. Tüdruk pakkis oma kotti lillepärja, toitu ja jooki, ronis härja selga ning asus teele. Teele kohtas ta musta rüütlit, kes oli väga näljane. Tütarlaps andis talle veidi toitu ja tänulik rüütel palus endaga kaasa tulla. Nad rändasid koos edasi ja õhtul heitsid ka koos puhkama.

Palumetsa peraotsas elav kuri nõid teadis, kuhu sõbrad teel olid . Ta käskis oma alamatel tüdruk kinni võtta. Hommikul ärkas must rüütel üles ja avastas, et tüdrukut pole enam. Ta nägi suuri jalajälgi, hüppas oma hobuse selga ja ratsutas mööda leitud jälgi tüdrukut otsima.

Tüdruk aga teadis, kuidas nõiast lahti saada. Ta võttis kotist pärja ning toppis nõiale pähe. Nõid ei kannatanud ilu ja suri.

Lõpuks jõudis ka rüütel tüdruku juurde. Neiu imestas, miks must rüütel äkki hoopis valge on. Mees rääkis, et nõidus murti ja temast sai nüüd valge rüütel.

Loss, kus oli elanud nõid, asuski palumetsa lõpus ehk peraotsas. Rüütel ja tüdruk abiellusid ning asusid sinna lossi elama ja panid kohale nimeks Palupera.

Tiiu-Triin, 4. klass

Metsalõikajad lõikasid Palu metsa. Nad tahtsid läbi metsa hobuste jaoks lühemat teed teha. Nii nad muudkui lõikasid ja lõikasid, kuni ära väsisid. Ülemus lubas tund aega puhata, aga üks lõikaja tahtis tugevaks meheks saada ja muudkui lõikas edasi. Lõpuks oli lõigata veel ainult viimane pera. Too mees, kes hästi tugevaks tahtis saada, lõikas ühte puud, mis kukkus talle peale. Mees puu all sai surma. Teised küll püüdsid teda aidata, kuid oli juba hilja, kes surnus, see surnud.

Mehed lõikasid nüüd hästi ettevaatlikult, et mitte surma saada. Lõpuks sai tee valmis. Kõik hakkasid plaani pidama, mis võiks metsateele ja tervele seal kandis asuvale külale nimeks panna. Ühele tuli mõte, et metsa lõikamisest jäi üks pera üle ja metsa nimi oli Palu mets ning ta hõikas: „Paneme nimeks Palupera!“ Kõik olid nõus. Mis jäi, see jäi!

Cristo, 4. klass

Tänapäeva noored on väga kiindunud televiisorisse, sealt vaadatakse erinevaid saateid ja filme. Enamus näidatavatest filmidest pärinevad läänest. Seetõttu vaadatakse Eesti filme palju vähem.  Mina püüan küll kõik uued Eesti filmid ära vaadata.

Ma arvan, et kõige huvitavam meie film on „Mina olin siin“. Film on kaasahaarav ja noortele igas mõttes sobilik. Linateos on õpetlik ja paneb mõtlema selle üle, mis on lubatud ja mis mitte. Käsitletav probleemistik on aktuaalne, mõtlemapanev ja hoiatav.

Film räägib ühe poisi elust, mis ei olnud just kõige parem. Tal oli küll oma kodu, tüdruk, imelikud tööotsad, kokkuhoidvad sõbrad ja tulevikuunistused, mis olid , arvestades tema võimeid, täiesti teostatavad.  Kuid oma elu ta päris nii, nagu oleks soovinud, juhtida ei suutnud. Peategelane Rass seob ennast üha sügavamalt ja sügavamalt narkoäriga. Lõpuks tahab seda ebaseaduslikku tegevust lõpetada ja üritab koos sõpradega diilerit üle kavaldada, kuid asjaolude kokkulangemised viivad nad siiski rootsi kardinate taha.

Soovitan seda filmi kindlasti väga süvenenult vaadata noortel, kes on seadustega pahuksis.  See linateos paneb nad kindlasti mõtlema, mis võib nendega juhtuda, kui oma ebalegaalsete tegevustega edasi minna.  Kindlasti võiks seda filmi vaadata ka lapsevanemad, kes saaksid aimu, millega võivad nende pealtnäha korraliku võsukesed tegeleda.

See film hakkas mind huvitama siis, kui lugesin eesti keele kohustusliku kirjandusteosena  Sass Henno samanimelist raamatut.  Otsustasin lugemise täienduseks vaadata ka filmi. Praeguseks loen seda üheks oma lemmikfilmiks, mida soovitan vaadata kõigil noortel.

Artur, 9. klass

2013

Aga ennem ikka joonistasin, sest osalesin „Vanemuise“ teatri poolt korraldatud joonistusvõistlusel „Nägin teatrit!“. Minu pilt, mis sai joonistusvõistlusele, rääkis Pettsonist ja Findusest. Täpsemalt siis sellest, kuidas Findusel juhtus äpardusi. Käisime seda etendust eelnevalt vaatamas ja see innustas mind. Tartus käik oli minu jaoks väga huvitav. Alguses toimus vastuvõtt, kus tänati õpetajaid ja õpetaja Marikat ka ning siis võistlusel osalejaid. Esines ka Getter Jaani, kelle autogrammiga plakatid me endale saime. Maiustasime kringlit.Pärast seda olid kõik oodatud vaatama balletti "Kaunitar ja koletis". Mulle meeldis Vanemuises käimine ja eriti Vanemuise Kollased Kassid.

Deimo Sarapson
Palupera Põhikool
4. klass

Tänapäevane muinasjutt „Tuhkatriinu“ ainetel

Elasid kord ühes rikkas peres peretütar ja vaeslaps. Peretütar kiusas pidevalt vaselast. Ta ema oli surnud ning isa töötas välismaal. Vaeslaps ei saanid endale kunagi Adidase dresse egaGuessi kotte, kuid peretütrel oli moekaup alati olemas.

Kord läks pere kinno, aga vaeslaps jäeti koju. Tal kästi maja ära koristada ning arvutisse uus programm peale tõmmata. Peretütar hõikas veel ukse vahelthoiatuse, et kui ta midagi valesti teeb, tirib ta teda juustest.

Kohe, kui pererahvas uksest välja sai, helises telefon. Helistajaks oli vaeslapse isa, kes teatas, et saatis talle pangakaardi, millel on viissada eurot ja tüdruk võib endale selle eest kalleid riideid osta ning kinno minna.

Vaeslaps jooksis Viru Keskusesse ja ostis sealt kõige moodsamad riided ja kingad. Kui asjad ostetud ja selga pandud, suundus ta kinno. Kinos olev rahvas vaatas teda suu ammuli. Enne filmi lõppu ruttas tüdruk kähku koju, lootes, et jõuab veel koristada. Aga kui ta koju jõudis, oli kõik ideaalses korras ja arvutiski nõutud programm olemas. Isa oli sinna majapidaja saatnud.

Kui pererahvas koju jõudis, olid nad hämmingus tehtud tööst ja ka tüdrukust, kes oli kinno ilmunud.

Täpselt juhtus ka järgmisel nädalal. Kuid siis jäi vaeslaps silma ühele noormehele.

Kolmandal nädalal püüdis noormees kinno ilmudes temaga juttu teha, kuid vaeslaps jooksis saalist minema. Plehkupaneku ajal kaotas ta oma uue moodsa Nike tossu ära. Noormees korjas tossu üles ja mitu päeva rippus pilt sellest jalanõust tema Facebooki seinal, kuid keegi ei tunnistanud jalatsit omaks.

Kui peretütar pilti nägi, võttis ta kohe nägusa noormehega ühendust Nad leppisid kokku, et poiss tuleb tüdruku juurde jalatsit ära tooma.

Peretütar tormas noormehele juba uksele vastu. Kuid kahjuks ei olnud tal teist jalatsit ette näidata ja noormehe käes olev polnud ka neiule suuruselt sobiv. Neiu jalutas noormehega mööda tube ringi, lootes, et viimasele jääb mulje, nagu oleks puuduv tossu kuskile mööbli all peidus.

Lõpuks jõudsid nad vaselapse toani. Nagu poiss tuppa astus , märkas ta puuduvat Nike tossu ja imeilusata tütarlasttoa keskel jahmunult seismas.

Poiss oli korraldatud pettuse pärast peretütre peale lausa vihane, vaeslapse aga kutsus jalutama.

Nad said pikapeale väga headeks sõpradeks. Kuna vaeslaps oli juba täisealine, otsustas ta poisi pakkumus, koos elama hakata, vastu võtta. Nad jädidki elu lõpuni koos rikkust ja armastust nautima.

Marlene, 9. klass

Osalesime VAT teatri poolt korraldatud koomiksikonkursil „Kas ka sina oled kunagi istunud nätsu sisse?“. Žürii poolt märgiti ära järgmised tööd.

Autor: Palupera Põhikooli 8.klassi õpilane

ANDRES ANTON (14-aastane)

Õpetaja: Marika Viks

Žürii kommentaar: Lihtsus ja konkreetsus. Nii palju kui tarvis, nii vähe kui võimalik - on valitsev printsiip looduses.

Autor: Palupera Põhikooli 5.klassi õpilane

AVE RIIVIK (11-aastane)

Õpetaja: Marika Viks

Žürii kommentaar: Koomiks toob olulised nüansid esile, autor on teema läbi mõelnud.

Autor: Palupera Põhikooli 5.klassi õpilane

TRIIN TIIMANN (11-aastane)

Õpetaja: Marika Viks

Žürii kommentaar: Siiras ja kevadine, lahendus näitab autori põhimõttekindlust.

Koomiksikonkursist VAT teatri lehel

Elan Lõuna-Eestis Puka vallas, kus päikesel on tihti naeratus näol. Lõuna-Eesti on üsna mägine koht, künkad vahelduvad orgudega ja tavaliselt on oru põhjas väike järveke. Siin on ilus loodus! Lilled õitsevad nagu hiilgavad taevakehad, on palju rohelist metsa ja muru. Meie kandis on elanud isegi kuulus spordimees Bruno Jung !

Koht, kus mina elan, pole linna ega maa, vaid hoopis väike alevik Puka, mis on ilus paik. Meie asulas elab piisavalt palju inimesi, nii et põnevust juba jätkub! Kõik vajalik on ümberringi olemas: lasteaed, kool, pood, postkontor, apteek, arstipunkt ja muidugi jätkub iga pere jaoks naabreid, et igav ei hakkaks. Asula ise on tegelikult üsna väike, aga mulle sobib see , sest ma ei salli sagimist.

Elan asula selles osas, mida kutsutakse „Mustamäeks“, suures kortermajas koos ema, vanema venna, kassi ja kahe siutsuva papagoiga. Olen siin elanud kaheksa aastat. Maja ümber on suur hoov, praeguseks rohtu kasvanud liivakastiga, sest me ei mängi seal enam. Laste tarbeks on veel karussell ning meile meeldib ka maja parkla, kus saab jalgratastega ringi kimada. Minu akna all kasvab toomingapuu, mis praegu on rohkem põõsa moodi. Kui puuke oma oksad akendele liiga lähedale küünitab, lõikab majarahvas ta jälle ilusasti põõsaks tagasi. Toomingate kevadine õielõhn toob tänu sellele põõsas-puule mulle alati kodu meelde.

Minu kodumajast paremal on mu kõige parema sõbra maja. Kuna elame nii lähestikku, on meil väga hea koos mängida ja ühiselt aega veeta. Kahe maja vahelt kulgeb minu lemmiktänav, millega mul on väga palju mälestusi: seal õppisin ma rattaga sõitma, sain oma esimese rattaõnnetuse põlvekärnad, korraldasime esimesed võidusõidud ja ma maitsesin esmakordselt võidujoovastust. Sellel tänaval on minu lapsepõlves kindel koht! Ümber minu ja mu sõbra kodumaja on veel terve hulk suuri maju – nn õpetajate maja, aleviku kõige suurem maja jne. Ega muidu seda aleviku osa Mustamäeks ei kutsutaks, eks ole ju sellel Tallinna Mustamäelgi palju suuri maju koos.

Kõige vahvam on minu elukoha juures see, et siin elab palju lapsi ja tänu sellele on mul ka palju sõpru. Koos otsime salapaiku, ehitame onne. Vahel juhtub nii, et lihtsalt kõnnime ja hops! kellelegi tuleb mingi hea idee ja juba me mängimegi põnevat mängu. Üksi , ilma sõpradeta, ei oleks kindlasti nii huvitav. Vahel suvel, kui kõik on laiali sõitnud, kes vanaema-vanaisa juures, kes kuskil laagris, on veidi igav ka.

Hästi vahva on see, et majast ainult mõnekümne meetri kaugusel on tiik, kust kuumal suvepäeval saab vett ammutada ja vahel veidi üksteist pritsida. Ega järvgi kaugel ole! Jalutame umbes kilomeetri ja jõuamegi väikese Alevi-nimelise järvekese juurde. Kellele väike järv ei sobi, sõidab autoga Võrtsjärve äärde suvitama.

Olen praeguseks otsustanud, et kui ma suureks kasvan, jään kindlasti siia oma kodusesse Puka alevisse elama. Mul on küll palju erinevaid unistusi selle kohta, kelleks ma tahan tulevikus saada, kuid kuidagi peaks minu amet olema seotud muusikaga. Mul on kindel eesmärk saada lauljaks või klaverimängijaks. Kindlasti tahan elada oma praeguses kodukohas just sellepärast, et juhtida tähelepanu Eestimaa väikestele asulatele ja anda kõigile märku, et ka seal on võimalik elada, samuti tahan oma armsale lapsepõlvekodule kuulsust tuua.

Mulle meeldib minu kodupaik. Kindlasti on maailmas kauneimaid paiku, kui minu kodune alev, kuid mina armastan just seda ja tahan elada just seal. Mulle meeldivad meie suured majad ja nendega kaasnev naabrirohkus, veidi rohtukasvanud liivakastiga õu ning meie väike armas alevik.

Argo, 4. klass

Elasid kord lõvi ja gepard. Kuna vana loomade  kuningas oli viletsa tervisega ,otsustasid kaks kaslast, et üks neist peab olema loomariigi uus kuningas. Loomulikult pidi kuningas olema ilus! Ja kuna nii lõvi kui ka gepard tahtsid väga kenad välja näha, hakkasid nad ruttu tegutsema, et oma välimust parandada.

Lõvi üritas ennast kaunistada teiste loomade nahkadega. Ta sättis endale kaela ümber kümneid erinevaid nahku, mõni oli rohkem ja mõni vähem karvasem. Lõpuks leidis ta ühe, mis talle kõige rohkem meeldis – see oli pikkade kollaste karvadega. Kellele see kuuluda võis, seda kuningaks pürgija enam ei mäletanudki. Lõvi hakkaski ringi käima pikkade kollaste karvadega nahk nagu krae kaela ümber.

Gepard jälgis lõvi eemalt ja nuputas, mida peaks tema tegema, et ennast silmatorkavamaks muuta. Teiste loomade nahku ta enam kasutada ei saanud, kuid kuidagi tahtis ta oma välimust ometi kaunistada! Ta otsustas oma naha täpiliseks nühkida. Ta nühkis oma külgi vastu kivi ja vaata imet! sinna tekkisidki laigukesed. Gepard polnud siiski nende kaunistustega rahul ja üritas nahka puhtaks pesta, kuid täpid enam maha ei tulnud.

Varsti kuulutatigi välja kuninga valimised, sest vana kuningas oli vahepeal ära surnud. Lõvi ja gepard pakkusid kohe endid uueks kuningaks. Kuid oh häda! Valitseja saab ju olla ainult üks! Keda küll loomad valivad? Lõvi otsustas enne valimisi veidi  eeltööd teha. Ta jooksis läbi kõik loomad, kelle nahku ta oli kasutanud enda ehtimiseks. Raputas oma uut kollast kraed ja teatas, et kui teda ei valita, soovib ta uusi nahku, et jällegi kaunistusi proovida. Loomadel oli villand oma lähedaste lõvile ohverdamisest ja nad hääletasidki lõvi poolt. Nii saigi lõvist loomade kuningas.

Kuid ka gepard polnud õnnetu, sest tema kuulis, et on välja kuulutatud kõige täpilisema looma valimise konkurss. Tipi-täpiline kassike otsustas osaleda ja võitiski!

Sellest ajast on lõvil lakk ja ta raputab seda hoolega ning on uhke loomade kuningas. Gepardil on jälle palju täppe ja ka tema on nende üle uhke.

Ave  4. klass

Mina tahan maasikat
Aga praegu on talv
Aeg-ajalt saan kaalikat
Sibulast ka saab salatit
Ilusad punased maasikad on magusad
Kaalikad on liiga magusad
Aga mulle meeldivad maasikad
Sulle on vaja söögiks kaalikat

Virgo, 4. klass, 2010 aasta

Koju tulles teen sibulast salati.
Kevadel ma sibula mulda istutan.
Lihavõttepühadel ma värvin muna sibulakoortega
Laual ilusad sibula värvi munad.

Koogi sisse panen sibulat,
kõik pelgavad sibulat.
Aga miks nad pelgavad?
Sibul haiseb pahasti.

Riho, 4. klass, 2010 aasta

Matil jube magusa isu,
tahab teada selle maitsva kommi sisu
Kommipaber maha kukkus
ning juba meie Mati tukkus.

Hommikul Mati ärkas,
siis komme jälle märkas.
Sõi ühe, sõi kaks,
järsku Mati oli paks.

Matil kurb nüüd meel,
kommist valutas tal keel.
Tuju oli väga paha,
ei Mati enam kommi taha.

Raikko 9. klass, 2010 aasta

Jäätis on väga magus. Küpsis tuleb suhu pista
                             tasakesi.
Rõõmus laps astub videviku poole.
Sõber võtab kausist kommi.
Ma ei näe teda, ainult seda, kuidas
kommid tükk-tükilt kaovad.
Ja suuri kooke. Kringleid ja torte. Ja ðokolaadi.
Üks halvaa. Üks pulgakomm. Üks apelsin.
Ja mitu-mitu magusat jooki...................

Siiri 9. klass, 2010 aasta

Tipil-Täpil kommipood,
mul seal käia suurim soov.
Nad rõõmsalt laulu laulavad
ja  mulle kommi annavad.

Kuid ühel päeval, oh, mis häda!
Suus mul oli miskit mäda.
Kadund vastne hambaplomm,
selles süüdi pulgakomm............

Nüüd ma tean ja piiri pean,
liigne komm ei ole hea.
Kommi söön nüüd mõõdukalt,
sõbralegi soovitan.

Kaisa 6. klass, 2010 aasta

Viinamari mulle meeldib
Ilusad punased, rohelised
Iga kord neid tahan ma
Nunnud, väikesed pallikesed
Ainult neid võiksin süüa ma
Mulle nad vitamiine annavad
Aga neid süüa ma iga päev ei saa
Rallit nendega mängida saaks
Ilusat päeva, VIINAMARI!

Gretten Gelis  3. klass, 2010 aasta

Kujuta ette, et kui tuled vihmase ilmaga ettevõttesse või kooli. Kui saad jalanõud kuusepuukujulisse kuivatisse panna, siis pärast esimest töö- või koolitundi saad kuivad jalanõud kätte. Hoiame kokku koristajate aega, kuna ei pea põrandaid pühkima. Veel hoiame kokku remondilt, kuna ei tule põrandakahjustusi.

Tanel Riivik
Palupera Põhikooli 5. klass

ÕPILASLEIUTAJATE RIIKLIKUL KONKURSIL „HOIAME KOKKU” 5.-9.KLASSIDE ASTMES I PREEMIA VÕITNUD TANEL RIIVIKU LEIUTIS

Elas kord üks päkapikupere, kuhu sündis väike päkapikupoiss. Päkapikupoisi nimeks sai Neemo. Kui Neemo sündis, oli ta ime-imetilluke. Paari aasta pärast oli poiss juba kosunud ja natuke pikemaks sirgunud, kuid ikka oli ta väike, kõige väiksem.

Elasid kord kuningas ja kuninganna. Ühel heal päeval täitus nende suurim soov ja nad said endale imekauni tütre. Juhtus aga kurb lugu: kuninganna suri pärast tütre ilmaletoomist. Kuningas ei osanud tütrele ilusat nime panna. Esimesena tuli talle meelde Padi. Kuninga jaoks kõlas see ilusalt ja nii saigi tütre nimeks Padi.

 Kord elas New Yorgi tänavatel kamp „Kolm põrsakest“, kes teisi hädas aitasid. Kõik kambaliikmed olid viisakad ja intelligentsed noored. Kuid oli ka keegi, keda nad kartsid – see oli McHundu. McHundu oli mees, keda keegi ei oleks tahtnud tunda. Ta ei halastanud isegi oma emale.
 

Me kõik elame ühel pisikesel maalapil. Selle maa nimi, kus elab peaaegu 1,4 miljonit inimest, on Eestimaa.
Eestimaa on olnud juba vanast ajast üks ihaldatuimaid riike. Seda maad on endale proovinud võita sakslased, rootslased, venelased, poolakad...

Meie noored osalesid Eesti Leivaliidu ja Eesti Põllumajandusmuuseumi poolt korraldatud rukkileivareklaami konkursil.

Alice  -keskmises vanuseastmes 1.koht

Helin - vanemas vanuseastmes 2.koht

Minu kodu asub Valgamaal Palupera vallas ja Urmi külas. Maja, milles ma elan, on ridaelamu ning hoone teises otsas elab peale meie veel üks pere. Maja ise on halli värvi, aga ümbritsev aed annab mu kodule värvi ja ilu juurde.
Kunagi oli selles kohas talu. Praegugi veel hüütakse minu kodu selle talu nime järgi Särevi taluks, kuigi vana taluhoone põletati maani maha juba palju aastaid tagasi. Särevi nimi on tulnud sellest, et kunagi elas siin Vabadussõjas võidelnud kindral Särev ja see oli tema talu.
Minu koduaias kasvavad suured elupuud. Kui see talu kuulus veel kindral Särevile, istutas tema need elupuud ja kujundas neist allee oma talu väravani. Kindral on ise juba ammu surnud, kuid tema järeltulijaid elab veel. Mõned aastad tagasi käis meil külas tema poeg, kes tahtis üles leida oma kodumaja vundamenti. Kuid kahjuks seda pole enam, pole midagi muud, kui ainult vana elupuudeallee. 
Meie oleme tänapäeval aiailuks lisanud lillepeenraid ja sireleid ning kasvatame veel igasuguseid erinevaid marju, et oleks suvel midagi suhu pista.
Kodus elab koos minuga mu pere: ema, väikevend, vanaema ja tema mees. Elame koos nagu üks suur sõbralik pere, kuigi vanusvahe on suur. Kevadel me kõik koos riisume ja puhastame oma maja ümbrust ning korrastame lillepeenraid, et oleks mõnus õues olla, kui kõik õitseb ja lõhnab.
Mulle meeldib minu kodu ja meeldib seegi, et kunagi elas siin selline Eesti riigi jaoks tähtis inimene nagu endine Vabadussõjas osalenud tuntud sõjamees.

Helar
5. klass

UNICEFi esseekonkursil esile tõstetud töö

Elas kord üks väike poiss, kellele meeldis tulega mängida. 
   Ühel päeval istus ta laua taga ja mängis jälle tikkudega. Kuid poiss ei osanud veel ise hästi tikku põlema panna. Teda nägid kaks Tuleinglit, kes on  nähtamatud, väga tigedad Tule teenrid. Nad tahavad alati ja igal pool tulekahju tekitada!  Seekord panid nad poisi tiku põlema.
    Poiss oli väga õnnelik. Tuleinglid ainult naersid ja tiirutasid poisi pea ümber, aga poiss ei märganud neid ikkagi, sest nad oli ju nähtamatud. Pisipõnn võttis hoopis küünla ja pani oma tikuga selle põlema. Äkki kukkus küünal lauale pikali. Tuleingel oli seda oma tiivaga müksanud. Laual oli palju ajalehti ning laud ise oli ka puust ja süttis kergesti.
    Laps hakkas küll hirmust  karjuma, kuid ta oskas juba telefoniga helistada ning valis vaatamata hirmule numbri 112. Tuletõrje saabus ka kiirest ja suutis põlengu toas kustutada. Ainult mõni paber põles ära , laud sai veidi kannatada ja poisi käsi kõrvetada. Üldiselt midagi eriti hullu ei juhtunud. Tuleinglid oli küll hirmus vihased, sest nemad ei saanud midagi maha põletada. Kuid poiss, tema ema ja teise naabrid olid väga õnnelikud.

Kristel
4. klass

    Elas kord poiss Tom. Ta oli hea, korralik poiss, kes alati ema kodus abistas. Kord külmal päeval otsustas ta kaminasse selle sügise esimese tule teha. Mõeldud-tehtud! Kui tuli praksuma hakkas, läks poiss kööki võileiba tegema. Äkki tundis ta suitsulõhna. Toas nägi
ta ,et kamin ajab suitsu sisse. Tom haaras ruttu telefoni ja helistas tuttavale korstnapühkijale.       
    Too oli õnneks vaba ja tuli kohe vaatama, milles asi on. Ta ronis katusele ning arvas, et korstnas on midagi ära lagunenud. Tuleleek käis sealt lausa välja, aga suitsu eriti ei tulnudki. Korstnapühkija hüüdis Tommi ja käskis kohe tuletõrje välja kutsuda.
 „Ütle neile korralikult ka oma aadress,” manitses ta poissi.
 Tuletõrjujad ronisid voolikuga katusele ja kustutasid põleva korstna. Nüüd oli jälle korstnapühkija kord. Ta lasi algul oma luua korstnasse, kuis see jäi kuhugi kinni. Siis lasi mees korstnasse suure raudkuuli, mis oli keti otsas. Ja ennäe imet!  Kaminasse kukkus terve hunnik oksi. Varesed olid korstnasse pesa teinud.
  Nüüd lõpuks sai Tom korralikult tule kaminasse teha, isegi tulehakatus oli juba seal olemas. Vingu ka enam sisse ei ajanud. Poiss tänas abimehi ja lubas edaspidi sügiseti enne tule süütamist kindlasti küttekoldeid kontrollida lasta.

Kris
4. klass

     Elas kord üks korstnapühkija. Ta pidi iga päev käima katustel, et korstnaid pühkida. Nii käis ta terve linna läbi ja tegi tööd. Kui ta tänaval jalutas, tulid lapsed tema juurde ja katsusid tema nööpe, sest lootsid sellest õnne. Korstnapühkija ütles küll, et õnn võib olla ka õigeaegselt puhastatud korstnas, kuid selle peale inimesed ainult naersid. Kuna ta oli hea korstnapühkija, kutsuti teda erinevatesse elamistesse väga tihti. Mõnes korstnas oli tahma ikka väga palju....                  
     Ühel talvisel päeval sattus talle vahetult enne koju minekut jälle selline tahma täis korsten. Kui ta lõpuks töö lõpetas, oli ta suurest rassimisest lausa higine. Ilm oli väga külm ja kuigi korstnapühkija ei elanud kaugel, sai ta külma ja jäi haigeks.
     Kodus ta kraadis ennast ning avastas, et tal on kõrge palavik. Korstnamees heitis voodisse ja ta ei jõudnud tööle minna järgmiselgi päeval. Selles majas, kuhu ta pidi minema, oli ka väga tahma täis korsten ning kuna seda ära ei pühitud, läks tahm põlema. Korstnast tõusis väga imelikku suitsu. Õnneks märkasid seda tähelepanelikud möödujad ja kutsusid tuletõrje, kes suutis põlengu enne suuremat õnnetust likvideerida.
       Paari päeva pärast sai ka korstnapühkija terveks ning oli rõõmus, sest märkas, et inimesed olid korstnapõlengust õppinud nii palju, et kutsusid teda tööle enne, kui korsten tahma täis kogunes. Nii oli töö kergem ja inimestel ka julgem elada.
 
Õpi Sinagi nende inimeste õnnetusest!

Artur
4. klass

/Päästeteemalisel omaloomingukonkursil Valga maakonnas äramärgitud töö./

Nublu jutud on kirjutanud 1. klassi õpilased, juhendaja õpetaja Relika Kalbus. Tööd osalesid PÄÄSTETEEMALISEL OMALOOMINGUVÕISTLUSEL.

LÜHILUULETUS AKROSTIHHON
           
ALUSTAB ÕIGESTI
NÄEB VALESID
SORTEERIB PRÜGI
IKKA AITAB TEISI
PEAMINISTER ON TUBLI!

NELJASÕNALUULETUS

TOOMAS  HENDRIK  ILVES
TOOMAS  HENDRIK  ILVES
TOOMAS  HENDRIK  ILVES
                 PRESIDENT
     

 LÜHILUULETUS CINQUAIN

PARAAD
RAHVAROHKE, HUVITAV
MEHED LAULAVAD MARSSIDES!
SÕDURID, KAHURID, PÜSSID, TRUMMID
ISESEISVUSPÄEV

                                  
                                   MAURI 4. KLASS

. . .
Kõige rohelisemad metsad,
kõige puhtamad veed.
Kõige puhtamad mõtted,
mis leiduvad veel.

Kõige armastavam rahvas,
kõige armastavam meel.
Kõige puhtamad sõnad,
kõige puhtam meel

                                 CATHY 8. KLASS

Elas kord printsess, kes oli väga ilus. Tal oli paha isa, kes hoidis teda vangis.
Kuid oli keegi, kes hoolis printsessist! See oli naaberriigi prints, kes mõtles, kuidas printsessi tema isa käest päästa.

  Ta pakkis oma asjad kokku ja asus naaberkuningriigi poole teele. Rändas päeva, rändas teise ja kolmandagi ning lõpuks jõudis ühe taluni. Talust tuli välja peremees ja küsis, kuhu prints teel on.
Viimane vastas: „Lähen printsessi päästma.”
Talumees vastu: ”Mul on võlukilp, võlunöör ja purunematu mõõk. Tahad, ma annan need sulle. Mul endal ei ole neid enam vaja.”
Prints tänas talumeest ja rändas edasi. Lõpuks jõudis ta naaberkuninga lossini. Lossi ümber lainetas kuum ja põlev laavajärv. Kuningapoeg mõtles, kuidas küll sellest üle pääseda. Siis silmas ta avatud akent ja viskas võlunööri sellest sisse. Silmapilkselt viis nöör vapra päästja aknast lossi.

  Kohe kuulis prints ka printsessi kurba laulu. Ta jooksis hääle suunas, aga tema teed takistasid valvurid. Prints haaras  kätte võlukilbi ning muutus koha nähtamatuks. Valvurid ei suutnud teda enam leida. Nii jõudiski ta lõpuks printsessi toa ukseni.

 Aga uks oli kõvasti kinni. Nüüd sai prints kasutada kolmandat võlueset - purunematut mõõka.  Ta haaras selle, lõi ukse pilbasteks, krahmas printsessil käest kinni ning keerutas võlunööri.

 Nöör heitis nad tagasi naaberkuningriik ehk printsi enda koju. Varsti peeti lõbusad pulmad ja kui nad ära pole surnud, elavad õnnelikult veel praegugi.

 Aga kuhu võluesemed kadusid, seda ei tea keegi.

Mauri
4.klass

ON ÕHTU. VÄIKE INGEL UNISTAB, TA TAHAB OLLA SUUR. SIIS SAAB TA JÕULUDE AJAL LASTELE MAIUSTUSI VIIA. VÄIKESELE INGLILE MEELDIVAD RÕÕMSAD LAPSED. PRAEGU ISTUB TA OMA PILVE PEAL. TA VAATAB TÄHTI JA KUUD NING IMESTAB KUI ILUSAD NEED ON. 

ÄKKI ILMUB TEMA JUURDE INGEL TRIIN. TRIIN ON VÄIKESE INGLI SÕBER. SUUR INGEL TOOB VÄIKESELE SÜDAMEKUJULISE KÜPSISTE KARBI.

VÄIKE INGEL RÕÕMUSTAB.

                         TRIIN  7.A.

 TERE! MINA OLEN INGEL.
 OLEN ILUS, RÕÕMUS, TARK JA HEA. MUL EI OLE TIIBU. TIIVAD SAAN SIIS, KUI OLEN TEINUD MIDAGI HEAD. JÕULUDE AJAL LÄHEN INIMESTE JUURDE HEAD TEGEMA. NII SAAN TIIVAD.

                      KERTTU 6.A.

ON JÕULUÕHTU. TÄHT VALGUSTAB INGLILE TEED. INGLIL ON KÄES KINGITUS. TA JÕUAB ÜHE AKNA JUURDE JA VAATAB AKNAST SISSE. TOAS ON KUUSK. KUUSEL ON PUNASED EHTED. AGA KUUSE ALL POLE KINGITUSI. INGEL OTSUSTAB PANNA KUUSE ALLA KINGITUSE.
ON JÕULUD – RÕÕMSAD PÜHAD.

            GRETTEN 7.A.

SUUR TÄHT VILGUB. KOLM INGLIT LAULAVAD. NAD TEEVAD PROOVI. JÕULUÕHTUL LÄHEVAD INGLID PEOLE, MIS  TOIMUB PEAINGLI PILVE PEAL. VÄIKESED INGLID OOTAVAD VÄGA PIDU, SEST NEILE MEELDIB ESINEDA. PÄRAST ANNAB PEAINGEL IGALE ESINEJALE KINGITUSEKS TÄHEKESE.  TÄHEKESEGA SAAB MÄNGIDA JA MÄNGIDES OODATA UUT JÕULUAEGA.

           ANGEELIKA  7.A.

ELAS KORD ÜKS INGEL. TA SILMAD SÄRASID. TA RIIDED OLID KULDSED, JUUKSED TUMEDAD.  INGEL LENDAS ÜHE LAPSE JUUREST TEISE JUURDE JA SOOVIS NEILE KÕIGILE HEAD.

TA ELAS INGLITE LOSSIS. TA LENDAS KUU ÜMBER. KUI TA KOJU TULI, HAKKAS TA TEISTE INGLITEGA MÄNGIMA. TA OLI HEA INGEL, SEST VALVAS LASTE UND.

                        ANDRE  7.A.